Veidi ajaloost

Dalmaatsia tõu tekke kohta on olemas mitmeid erinevaid arvamusi. Üks versioonidest peab dalmaatslase kodumaaks Egiptust, teine versioon pakub dalmaatsia koera kodumaaks India. On tõenäoline, et dalmaatsia koera teekond algas Indiast ning läbinud Egiptuse, Kreeka ja Itaalia jõudsid täpilised koerad praeguse Jugoslaavia aladele Dalmaatsia provintsi, mis on andnud tõule nime. Dalmaatsia koera edasine tee viis täpilised koerad laevadega Inglismaale. Kolmanda väite järgi sattusid dalmaatsia koerad Euroopasse rändmustlastega. Ilmselt jääb dalmaatsia koera tegelik kodumaa igaveseks vaidlusobjektiks. Kuid nii või teisiti, 1966. aastal tunnistas FCI dalmaatsia koera sünnimaaks Jugoslaavia.

Dalmaatslaste suurepärane graatsiline välimus ning suursugusus; oskus valvata ning töötada koos hobustega - nende omaduste tulemusena tekkis XVII sajandi lõpus suur huvi dalmaatsia tõu vastu Inglismaa kõrgemas seltskonnas. Dalmaatslasi võis tihti kohata lossides, ta sobis ideaalselt hobuse ja tõlla kõrvale. Sellest ajast on pärit tõu teine nimetus - tõllakoer või ka aristokraatlik koer.

Dalmaatsia koer on paljudes maades tuletõrje maskotiks. See fakt seostub jällegi Inglismaaga, kus dalmaatslasi hakati esmakordselt kasutama võitluseks näriliste vastu tuletõrjemajade tallides.

Dalmaatsia koer osales esmakordselt koertenäitusel 1869.a. Briminghamis. Esimesed dalmaatslaste klubid loodi 1920.a. Saksamaal ja 1925.a. Inglismaal. Mõni aasta hiljem tekkisid tõuklubid Belgias, Rootsis, Soomes, paljudes USA linnades. Dalmaatsia koer oli tulnud näitusemaailma.

Dalmaatslase lühikirjeldus 

Dalmaatsia koer on tugev, elegantne, harmooniline ning jõuline, kuid mitte robustne ega raske. Turjakõrgus: 56-61 cm (isastel) ja 54-59 cm (emastel). Kaal: umbes 30 kg (isastel) ja 25 kg (emastel).
Värvus on valge põhivärviga kas pruuni -või mustatäpilised, kusjuures ühel koeral võivad täpid olla ainult ühte värvi.
Just oma kasukamustri järgi tuttavad koerad sünnivad aga hoopis valgetena ja täpid hakkavad aegamööda lisanduma, seda kuni koera 1,5 aastaseks saamiseni. Dalmaatslase karv on lühike, sile ja läikiv.
Hooldus on minimaalne. Koera on vaja harjata, vajadusel pesta, lõigata küüsi, puhastada kõrvu, silmi ja hambaid. Tihti arvatakse, et dalmaatsia koera ei saa õpetada, ent tegelikult on nende intelligentsitase kõrge. Koolitusel tuleb kasutada pehmeid meetodeid, dalmaatslane ei talu julmi võtteid, mis kutsuvad esile koera kangekaelsust.
Dalmaatsia koerad on lastelembelised, kuid oma aktiivsuse tõttu on parimaks kaaslaseks suurematele lastele. Iseloomult lõbus, alati seltskondlik ja aktiivne. Dalmaatsia koera soetada soovija peab kindlasti pidama meeles nende koerte algupärast funktsiooni, kus tõlla järel läbiti pikki vahemaid. Koer vajab piisavalt liikumist ka tänapäeval, samuti mõttetööd - koolitust. Samas annab iga dalmaatslane omanikule vastu ütlemata palju rõõmu, kasvõi oma naeratusega - naeratamine on üks tõu omapära.